Minu esimene kohtumine geišaga toimus avalikkuse silme alt eemal. Olin tookord juba mitu aastat Jaapanis elanud. Üks lugupeetud ja jõukas meditsiiniprofessor kutsus mu õhtusöögile. Taksojuht viis meid ühele pimedale, inimtühjale põiktänavale linna servas. Vanad tänavalaternad valgustasid vaid kitsukest tänavalõiku. Takso jäi seisma. Peale kitsa, päevinäinud puuvärava ei osutanud miski sellele, et võiksime olla elurajoonis. Männid, bambusetihnik, üksikud seedrid teed palistamas. Värava küljes polnud muud kui lihtne puust nimesilt. Nii et siin siis elaski geiša. Laiad lükanduksed läksid lahti…