Jõgeva, nagu ka teised Jõgeva-suurused ja Jõgeva-vanused linnad, ei oma kuulsusrikast ajalugu. Algselt oli ta väike, marginaalne asula Põhja-Tartumaal, mis kasvas välja kolmanda klassi raudteejaama ümbrusest, kuhu alles 20. sajandi alguses hakati usinamalt lihtsaid puitmaju ehitama.
Statistilised näitajad on tagasihoidlikud: Eesti Vabariigi algusajal elas Jõgeval umbes 800 elanikku ja asulas oli 110 hoonet.
Jõgeva linna algus ise on koomilise nihkega, sest mõisahärra Ernst von Mannteuffel laskis jaamahooned mõisast paar kilomeetrit Tartu poole ehitada, et reisijad ja muu sigin-sagin õue ei ulatuks ja häirima ei hakkaks.
Suurem osa teose materjalist põhineb ajaleheartiklitel, mis tihtilugu kujutavad endast väiksemaid “nupukesi”, lihtsaid teateid ja tähelepanekuid, kohati ilmselt väga sarnaseid neile uudistele, mida raudteejaamas üksteisega jagati.
Ajaleheartiklitest ja -lõigenditest saab väga hea ülevaate Jõgeva tavaelust ja huvitavamatest sündmustest. Paljud detailid, mis tänapäeval iseenesestmõistetavad tunduvad, olid omas ajas tähelepanu ja pingutust nõudvad. Näiteks majade ja tänavate sildistamine ja tähistamine, kodanike “sissekirjutuse” nõue, majaperemeeste kohustus vastutada oma leibkonda kuuluvate noorte ja teenijate viisipärase käitumise eest. Väikese aleviku elus olid märkimisväärseteks sündmusteks kõikvõimalikud laadad, mida uudiste autorid kirjeldavad mahlaka detailirikkusega.
Värvikalt jäi meelde kentsakas omakohtu juhtum, kui laadalised veeretasid varguselt tabatud kurikaela poris seniks, kuni süüalune savikänkraks muutus. Analoogseid mahlakaid seiku on selles raamatus küllaga.
Kokkuvõtvalt võib käesolevat raamatut määratleda kui omanäolist meediaretke läbi erinevate ajastute.
Toomas Muru