"Poirot!" hüüatasin mina. "Ma sain aru..." "Ei saanud te midagi aru, mu armas Hastings, mon ami," vastas ta. "Nagu tavaliselt. Uskumatu, aga nii see on. Lähme tagasi oma tubadesse!" Toas hakkas Poirot minu ülimaks imestuseks kiiresti riideid vahetama. "Ma sõidan täna õhtul Londonisse," seletas ta. "See on hädavajalik." "Miks?" "Absoluutselt hädavajalik... Tõeline töö, ajude töö - ah, need vaprad hallid rakukesed - on tehtud. Ma lähen nüüd kinnitust otsima. Ja ma leian selle! Hercule Poirot´d ei ole võimalik tüssata!" "Küll teil tuleb ikka ühel päeval kõrge kukkumine," tähendasin mina, tundes tema edevuse vastu kerget vastikust.
Audioraamat