Selles raamatus näevad esmakordselt trükivalgust A. H. Tammsaare kirjad, mis ta aastail 1935-1939 kirjutas oma tütrele Riita Hansenile. Kirjad on kirjutatud enamasti suviti ning saadetud Narva-Jõesuusse, kus abikaasa Käthe koos lastega puhkas. Tammsaare veetis oma suved tavaliselt Tallinnas töölaua taga. Erandiks on aasta 1936, kui kirjanik suvitas ka ise pikemalt Narva-Jõesuus.
Anton ja Käthe Hansenil oli kaks last – tütar Riita sündis 1921. ning poeg Eerik 1928. aastal. Riita sünniaasta tähistab Tammsaare elus mitmekordset murdepunkti: sel aastal ilmus näidend “Juudit”, mida peetakse kirjaniku küpse loomeperioodi algustähiseks. Murdepunktiks sai lapse sünd loomulikult ka värskes abielus, seades Tammsaarele täiesti uued kohustused pereisana.
Tammsaare oli range, kuid samas ka hoolitsev isa. Hommikuti saatis ta Riitat kooli, kandes ise tema portfelli. Pärast kooli aitas tütrel õppida, vahel sattus hoogu ja koostas mõne referaadi ise. Nad käisid koos teatris ja arutasid raamatute üle. Riita on meenutanud ka pikki jalutuskäike isaga, mis olid nagu põnevad looduslootunnid. Hoolimata sellest, et ta ise avalikust elust hoidus, kasvatas Tammsaare oma lapsi põhimõtte järgi “käitu kodus nagu kuninga juures, siis käitud kuninga juures nagu kodus”. Ta õpetas Riitale nii tütarlapsele sobivat rühti ja kõnnakut kui ka seltskondliku vestluse kunsti. Tammsaare toonitas, et inimese sisemine kultuur ja vaimne areng on olulisem kui vormiline ülikooliharidus. Riita ongi meenutanud, et oma tegeliku hariduse sai ta isa käest, mitte koolipingist.
Käesolevate kirjade näol on tegu ühtaegu väga isiklike mõtisklustega, isa nõuannetega tütrele, teisalt aga ka laiemate arutlustega muuhulgas kirjanduse, ühiskondliku elu jm kohta. Raamat on rikkalikult fotodega illustreeritud.