Jaan Sootaki raamat „Kuri karjas” võinuks kanda ka pealkirja „Kuritöö ja karistus”, aga selle on juba Dostojevski ammu ära pruukinud. Olla kriminaalõiguse professor, kes Jaan Sootak ameti poolest just nimelt on, pole väliselt ehk kuigi atraktiivne, kuid sisuliselt jätkab ta autorina mõttevalda, mis on visandatud Martin Lutheri „Väikeses katekismuses”, kus selgitatakse ristiinimese elukäske ja -keelde, ja kus tegeldakse meis igaühes peituva kurjaga ja selle ootamatul avaldumisel selle karistamisega. Jaan Sootaki ainekäsitlus on ühelt poolt elav vestlus, teiselt poolt seadusi tundev, neid tõlgendadav ja koguni avardada ning süvendada püüdev. Teos pole monograafia, kuid üksikartikleist loodud uus monograafia-ilmeline teos, mille temaatika on meie kriminaalõiguse vallas pea ammendav. Raamat avab me ees palju probleeme, mida me teame ja aimame, kuid mis on eduühiskonna propaganda poolt enamasti avalikust teadvusest ja kõlbluseküsimustest välja suletud. „Eesti mõtteloo” sarjas jätkab Jaan Sootak elava autorina seda rada, millel on seisnud omal kombel klassikuiks saanud möödaniku õigusteadlased Konstantin Päts, Jüri Vilms, Jüri Uluots, Ants Piip, Ilmar Tammelo, Nikolai Maim. Jaan Sootaki põneva raamatu kangelasteks on kurjategija ning õigusemõistja, ent moraalselt ületab see teos iga kuulsaimagi kriminaalromaani.