Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Murasaki Shikibu „Genji loos“ (1008) nimetavad õuedaamid seda tunnustavalt kõikide jutustuste esiisaks, kuid neiu käitumine tähtsate kosilastega – nõunike, ministrite ja keisriga – ei leia nende hulgas heakskiitu. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See traditsioon jätkub ka tänapäeval. Kon Ichikawa ulmefilm „Printsess kuult“ (1987) ja Isao Takahata anime „Printsess Kaguya lugu“ (2013) lisavad iidsele jutustusele uusi tõlgendusvõimalusi. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.
Raamatu lõpus on tõlkija Alari Alliku saatesõna, mis tutvustab „Vana bambuseraiduri loo“ ajaloolist tausta ja avab loos leiduvaid motiive jaapani kirjandustraditsiooni valguses.