„Marmorluik“ (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust. Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures. Romaan „Marmorluik“ jõudis Vene Bookeri shortlist’i, sai Peterburi ajakirja Zvezda kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna.