Kulus 250 000 aastat, kuni maailma rahvaarv jõudis 1800. aasta paiku ühe miljardini. Seevastu viimase miljardi lisandumiseks kulus inimkonnal vaid tosin aastat, kui ÜRO ametliku arvepidamise järgi ületati 2011. aasta oktoobris seitsme miljardi piir. See on megamuutus: suures mastaabis ning tähelepanuväärse kiirusega toimuv muutus. See on kõikjal meie ümber. Tehnoloogia levib uskumatult kiiresti – mõelge vaid internetile, mobiiltelefonidele ning kogu infomerele, mis nüüdseks arvutitesse vangistatud või mida edastatakse Facebooki ja Twitteri taoliste sotsiaalvõrgustike kaudu. Meie silme all vajub maailmamajandus kreeni Aasia suunas. Kõigel sellel on sügav mõju inimeste elule, äristrateegiatele, riikide poliitikale ja planeedi tulevikuväljavaadetele.
Üks selle raamatu kahest eesmärgist on tuvastada ja uurida suuri, maailma muutvaid trende kõigil aladel, tervisest jõukuseni. Eesmärk on rajada endale teemahaaval teed selles tavapärases virvarris. See, mis värskendava selgusega ilmub, ongi suurem pilt, linnulennuvaade.
Teiseks eesmärgiks on heita pilk tulevikku, sellele, milliseks need arengud võiksid vormida maailma aastal 2050. See on küllaltki ambitsioonikas ülesanne: ajalugu kubiseb täiesti valeks osutunud ennustustest. Briti ajakirjanik H. N Brailsford kirjutas 1914. aastal: „Kui poliitikas üldse milleski kindel võib olla, siis selles, et meie moodsate rahvusriikide piirid on viimaks paigas.“ „Usun, et kuue suurvõimu vahelisi sõdu enam ei tule.“ Vaid veidi hiljem puhkes Esimene maailmasõda. „Eeldan, et mõne kuu pärast on aktsiaturg tublisti kõrgemal,“ ennustas Irving Fisher, Ameerika majandusteadlane nädal enne 1929. aasta krahhi.
Siiski on mõistatamisel oma väärtus. 2050. aastal toimuva prognoosimine on veidral moel tegelikult lihtsamgi kui ennustamine, mis juhtub järgmisel nädalal või aastal. „Kasutades ilmaanaloogiat, võib öelda, et järgmise kuu ilmaennustus pole arvatavasti kuigi usaldusväärne. Samas oleks suisa vastutustundetu jätta küsimata, kuidas võiksid muutuda ilmamustrid aastaks 2050,“ kirjutab raamatu toimetaja Daniel Franklin.
Pealegi võib mõningaid tulevaste aastakümnete olulisi aspekte prognoosida üsna usaldusväärselt. Võtame demograafia: ehk küll mitte päris raudkindlad, on tulemused sellele üsna lähedal. See on tulevikust mõtlemisel väga heaks lähtepunktiks. Ja sellest raamat algabki, John Parkeri ülevaatest rahvastikutrendide kohta.
20 peatükki, mille on kirjutanud The Economisti ajakirjanikud või kaastöötajad, katavad laia teemaderingi, mis on jagatud neljaks laiemaks kategooriaks: inimesed, planeet, majandus ja teadmised. Kõiki neid ei läbi mitte üksnes megamuutuse teema, vaid ka rida ühiseid mõtteid tulevikust.
Kõige sellega ergutab ja provotseerib „Megamuutus“ kõige erinevamaid lugejaid. Firmastrateegid, valitsuste poliitikakujundajad ja üliõpilased kõigil aladel bioteadustest ettevõtluseni leiavad siit põnevat lugemist. Laiemalt on see raamat põnev igaühele, keda huvitab tänaste uudiste nägemine laiemas kontekstis ning kelle uudishimu kõditavad võimalikud tulevased uudised.