Minu kohta on aastate jooksul päris pööraseid asju räägitud.
Nojah: „Ta hammustas nahkhiirel pea otsast.“ Jah. „Ta hammustas tuvil pea otsast.“ Jah. Aga siis kuuled selliseid asju, nagu: „Ozzy läks eile õhtul esinema, aga ei alustanud enne, kui oli viisteist kutsikat tapnud...“ Mina ja tapan viisteist kutsikat? Ma armastan kutsikaid. Mul on kodus neid kaheksateist, kurat võtaks. Omal ajal olen ma muidugi lehmi küll tapnud. Ja kanu. Ühel õhtul lasin kodus kanad maha.
Kogu see pöörane värk kummitab mind.
Iga päev minu elust on olnud omaette sündmus. Ma tarvitasin kolmkümmend aastat tapvates kombinatsioonides kärakat ja uimasteid. Elasin üle selle, kui lennuk mind rammis, üledoosid, suguhaigused. Mind on süüdistatud mõrvakatses. Siis sain peaaegu surma, kui sõitsin quad’iga kolmekilomeetrise tunnikiirusega üle pisikese künka.
Minult küsitakse, kuidas ma ikka veel elus olen, ja ma ei oska selle peale midagi öelda. Kui mind oleks lapsepõlves koos teiste minu tänava poistega seina äärde ritta seatud ja minult oleks küsitud, kes meist kuuekümnenda eluaastani elab, kellel on lõpuks viis last, neli lapselast ning majad Buckinghamshire’is ja Bevery Hillsis, ei oleks ma enda peale panustanud, kohe kindlasti mitte. Aga siin ma olen: valmis esimest korda omaenda sõnadega oma lugu rääkima.
Suur osa sellest ei ole ilus jutt.
Ma olen omal ajal päris halbu asju teinud. Mind on alati tumedam pool tõmmanud. Aga ma ei ole saatan. Olen lihtsalt John Osbourne: Astoni töölisklassist pärit poiss, kes tegi tehasetööga lõpparve ja läks lõbusamat elu otsima.