Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rockmuusikast ja muusikutest ning enda eksirännakutest selles tavainimesele tabamatus maailmas.
Ise ütleb ta nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi
terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset
surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige
imelisemad laulud.”
Vaatamata kohati brutaalsena paistvale muusikute elupõletamisele suhtub
autor neisse poolehoiu ja mõistmisega, tegemata neile liiga. (Või siis tehes
seda õige pisut.) Kõige vähem säästab Mihkel Raud iseennast.
Kõige soojemalt suhtub ta oma lähedastesse.