Kodumaja tervitas juba kaugelt, põlluteed minnes paistis eemal hobusepaar. Kus on kündja, minu isa? Sammusin tema poole ja siis märkas ta mind. Ei osanudki me algul teineteisele midagi asjakohast öelda. Kallistaminegi oli kuidagi ebalev ja kobav. Tajusin, et isa oli liigutatud, õnnelik. Jätsime hobused põllupeenrale ja astusime tuppa. Teretasin oma pisarais ema ja õdesid, vestlesime.
Helmut Estrok