"Pikk isa" on rõõmus luulekogu lapsele lähedastest inimestest – isast, emast, vanaisast ja vanaemast.
Kirjanik tunneb lapsepilguga vaadates rõõmu oma pikakasvulisest isast, kes rahvasummas ära ei kao, vaid üle teiste peade kaugele näha on; oma ilusast noorest emast, keda lapse vanemaks õeks peetakse; oma vanaisast, kes küll luiskab, kuid see pole pahe – ta luiskab likat-likat ja teravaks saab vikat.
Veel räägib autor lapse kodust, kus valitseb lahke ja sõbralik meel ning kus sageli nalja ja naeru kostab.
Minu isa on pikk kui osi,
seepärast ema ta meile kosis!
Mulle meeldivad pikad isad,
pikad on pallimängus visad.
Ja kui isa on mulle ratsuks –
tema õla pealt pilvi katsun.