Suure ja karuse Seaküla Simsoni sisimas on peidus mitmest põrgust läbi käinud inimese haiget saanud hing. Ropust suust ja karmist väljanägemisest hoolimata on tal lahke, siiras, leebe ja kohati lapsemeelne kunstnikuloomus.
Simsonil on unistus. Tema vanavanaisa vedas omal ajal maa kividest puhtaks ja tegi põllu.
„Mina pean hakkama kive tagasi vedama, panen kivide otsa tillid ja nii kui valgus tõuseb, hakkavad tillid nagu Gruusia meeskoor mitmehäälselt ümisema Beethoveni „Oodi päikesele“. Ja nimeks saab Till-land,“ on ta öelnud. Mis sest, et Beethoven kirjutas „Oodi rõõmule“. Tillid võivad ka päikesele laulda.
Ja tegelikult on Simson intervjuudes lubanud, et kui temast kunagi raamat kirjutatakse, teeb ta selle teoks. Nii et aeg on käes.