Sellest pidi tulema lõõgastav puhkus: Christine plaanis sõita kaheks nädalaks Norderneysse, et aidata sõbranna Marleeni kõrtsi remontimisel ja peale lõunat rannamõnusid nautida. Kuid ema räägib ta pehmeks, et ta võtaks ka isa saarele kaasa. Juba sinnasõit viib Christine närvivapustuse piirini, sest Heinzil (73) on igale asjale oma arvamus, mida ta ainult enda teada ei jäta. Vaevalt saarele jõudnud, võtab isa justkui spontaanselt ehitustööde juhtimise üle. Asi läheb veelgi hullemaks, kui Heinz hakkab kontrollima Christine suhteid meestuttavatega, ühtlasi tutvub vanahärra saare ajalehereporteri Gisbert von Meyeriga, kellele ta usaldaks oma tütre iga kell…
Christine arvab teisiti.
“Kallid lugejad, tundke rõõmu lõbusast ja ladusalt kirjutatud vägagi naljakast loost.”
Lugu Heinzi ja Christinega jätkub raamatus “Tädi Ines tõmbab uttu”