Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas ja valgustas mind. Iialgi ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud märkama õrnust tema tühise vigurdamise taga. Lilled on ju nii vastuoksusi täis! Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada.
Nii meenutas Antoine de Saint-Exupéry väike prints roosi, keda ta oli kohanud. Selle roosi prototüübiks oli kirjaniku enda abikaasa Consuelo – naine kes vaatamata probleemiderohkele kooselule jäi igavesti "Väikese printsi" autori muusaks. Saint-Exupéry on kirjutanud: Kui ma olen keset tähti ja kui ma näen kauguses tuld ja kui ma ei tea, kas see on täht või lamp maa peal, mis mulle märku annab, siis mõtlen ma, et see on minu väike Consuelo, kes mind kutsub, et mulle lugusid jutustada...
Pärast Antoine de Saint-Exupéry kaduma jäämist aastal 1944 muutus see lendur-kirjanik rahva südametes legendiks, väikeseks printsiks, kes pöördus tagasi oma planeedile. Consuelo, keda nii mõnedki biograafid halvasti on kohelnud ja keda paljud suure kunstniku kõrval ei aktsepteerinud, kolis Euroopast Ameerikasse, et seal vaikselt oma mälestused kirja panna.
"Roosi mälestused" on raamat Antoine´i ja Consuelo kirevast kooselust, mis oli täis ootust ja õnne, lahkuminekuid ja kirglikke taaskohtumisi. Kuigi Consuelo suri juba 1979. a, avaldati tema mälestused esmakordselt alles aastal 2000.