1997. aastal tutvus psühholoog Vladimir Serkin juhuslikult inimesega, keda kõik teda ümbritsevad inimesed pidasid šamaaniks. Nende küllaltki pika suhtlemise järel kirjutas ta raamatu „Šamaani naer,“ kus on kirjanduslikult töödeldud fragmendid päeviku lehekülgedest ja dialoogidest inimesega, kes elas ebatavalist elu ja suhtles mitte ainult inimestega, vaid ka teiste olevustega, vallates mitmeid imepäraseid oskusi. Mõned lugejad võrdlevad „Šamaani naeru“ Carlos Castaneda Don Juani õpetusega.
Autor viitab fundamentaalsele erinevusele inimese olemuse mõistmisel, mis nendes raamatutes on välja toodud: „Don Juan arvab, et inimene on olend, kes tajub maailma ja kasutab „maailma kirjeldust,“ Šamaan aga arvab, et inimene ja teised elusolendid loovad maailma, kasutades „praktikaid“ (tegevust ehk tööd). Sellest erinevusest tuleneb praktiline järeldus: Castaneda järgi inimene, kes asub ühes teadvuse seisundis, ei suuda meenutada teises teadvuse seisundis saadud kogemusi. Šamaani seisukohalt on sellise kogemuse osad võimalik taastada, kuna tööga ja tegutsemisega loodud tegelikkus jääb püsima ning seda tajutakse ka teises teadvuse seisundis.
Kui vaatate kaarti, näete, et Magadani oblasti ja Tšukotka pindala on kokku suurem kui pool Venemaa Euroopa-osa. Oblasti statistikavalitsuse andmetel elas Magadani oblasti territooriumil 2005. aasta 1. jaanuaril 174000 inimest, Tšukotkal aga 2002. aasta rahvaloenduse andmetel veel tunduvalt vähem. Neist elab üle 100000 inimese Magadani linnas ja umbes 40000 inimest asulates kahesaja kilomeetri raadiuses Magadanist. Ülejäänud elavad asulates, mis asuvad põhiliselt ainsa teetrassi ääres. Need asulad aga on olemas ainult sellepärast ja nii kaua, kui seal kaevatakse kulda. Sajad tuhanded või miljonid ruutkilomeetrid taigat, tundrat, mereranda ja jõgede kaldaid, tasandikke ja mäeahelikke aga alles ootavad asustamist.
Siin pole ega pole kunagi olnudki sotsialismi ega kapitalismi. Poliitika paistab siit vaadatuna mõttetu ajaraiskamisena, millel pole absoluutselt mitte midagi tegemist reaalse eluga. Euroopa riigid näivad olevat tillukesed äravaevatud, saastatud ja ülerahvastatud maakillud. Nende enese tähtsaks pidamine ja paatoslikkus näib nende täieliku kasutuse pärast ning mõju puudumise tõttu reaalelule arusaamatu.