1954. aasta jõulukuul ilmunud "Tundmatu sõdur" on saanud tunda nii lugejate armastust kui ka paljude mõistmatust ja viha. Varemalt olid lugejad pidanud vaatama soomlaste suurimat sõda pilguga, mis oli kõrgete väepealike staapides kaartidele suunatud, nüüd aga piidlesid nad lahinguvälja kuulipildujakompanii sõdurite hirmust, higist ja pakasest kissis silmadega. Mõnikümmend meest muutusid tervele rahvale nii armsaks ja omaseks, et igaühe surm tõi leina lugeja südamesse ning igaühe pääsemine tegi õnnelikuks. Iga sõna ja tunne selles epopöas on ehtne ja Väinö Linna, kes selle Taaveti ja Koljati heitluse ise kuulipilduja taga üle elas, on suutnud kogetu panna siirastesse ja lihtsatesse lausetesse, mis ütlevad eesti lugejale Soome ja soomlaste kohta enam tõtt kui miski muu. Nüüdseks on "Tundmatu sõduri" ja tema algupärase, Nõukogude Liidu ja kiriku huvides tsenseerimata variandi "Sõjaromaani" trükiarv ületanud 700 000 piiri. Sellise au osaliseks on Soomes varem saanud ainult piibel, Aleksis Kivi "Seitse venda" ja Johan Ludvig Runebergi "Lipnik Ståli lood".