Mikita. Heinsaar. Õunapuu. Baturin. Nende väärtus eesti kirjanduses on mõnel või mitmel ajahetkel ära tuntud, nende võõrus ometi korduv ja kahanematu. Nemad ja teised siin raamatus on kirjutanud sõnade sisse ja vahele sõnastamatut, mis ei luba neid kergelt paika panna, nendega harjuda ega neid vaidlustamatult kõrgeaulisse staatusse unustada. Selles on nad mulle põnevamad kui paljud muud. Katsetajad ja unistajad, veidrikud ja mõtisklejad, uued ja vanad hipid - mõnedki neist oma elutavadelt minust väga erinevad, aga oma kirjutatus kummati midagi omast pakkuvad; midagi, mida on tekkinud tahtmine hoida, kaitsta ja kuulutada.