„Soome lahe õed” on psühhoajalooline teos, mis annab hääle külma sõja ajal tekitatud vaikusele ja juhib tähelepanu ka sellele, kuidas minevikusündmuste mõju pärandub edasi järgmistele põlvkondadele.
1940. aasta suvi. Kevadel on Soome sõlminud Nõukogude Liiduga rahulepingu ja Talvesõda on seljataga. Eesti riik on pakkunud sõjas kannatanud soomlastele mitmesugust toetust ja abi. Eesti kodutütarde Rannamõisa puhkekodusse saabuvad sõjavapustustest toibuma Soome kodutütred ehk väikesed lotta’d. Keset nende puhkust Eesti okupeeritakse. Soome tüdrukutest Lailast ja Annikast saavad selle tunnistajad. Eestit ootab peagi küüditamine ja terror, mis tabab ka Eesti naiskodukaitsjaid. Naisteorganisatsiooni juhid jagavad Eesti ohvitseride saatust, peagi pärast okupatsiooni jõustumist nad hukatakse. Teisel pool lahte keelatakse pärast sõda ka Soome lotta’de organisatsioon Lotta Svärd, mille omaenda riik tembeldab Nõukogude Liidu nõudel fašistlikuks. Uks kahe maa vahel sulgub.
See sügavalt inimlik teos räägib Soome ja Eesti saatusest, milles on rohkem sarnast kui erinevat, ning Euroopa naisteorganisatsioonide koostööst sõdade ärahoidmise nimel. Kahe väikese riigi tavaliste inimeste elu ja ajalugu kulgeb kõrvuti suurriikide võimupoliitika masendavate pööretega. Kirjanik ja režissöör Imbi Paju ei kasuta ajaloolaste keelt, vaid kirjutab kui ajakirjanik ja esseist.
Soome välisminister Erkki Tuomioja, kelle teostega Imbi Paju oma teoses „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu” polemiseerib ja kellega ta on kahe maa valusaid ajalooprobleeme lahanud avalikus väitluses, kui teos 2011. aastal soome keelde tõlgituna esmakordselt ilmus, on tõdenud, et Imbi Paju raamat on suurepärane kultuuriajalooline ja tänuväärse teemaga teos.
ÜRO eriesindaja Elisabeth Rehn on öelnud, et Imbi Paju on olnud oma loominguga maailmas suurepärane Eesti kultuurisaadik. 2010. aastal anti Imbi Pajule Eesti välisministeeriumi kultuuripreemia.