Soomepoisteks kutsutakse tavaliselt neid Eesti mehi, kes Teise maailmasõja päevil võitlesid relv käes Soome armee ridades Punaarmee vastu. Hiljem tulid soomepoisid tagasi kodumaale, jätkamaks võitlust siin juba Eesti vabaduse eest.
Neid kaugeid aegu on jäänud meenutama neis lahinguis langenute hauad ja mälestusmärgid. Soomepoisid peavad seda mälestust kalliks ja teevad kõik selle säilitamiseks.
Soomepoiste elu ja saatust on kajastatud mitmetes Eesti ja Soome autoritelt ilmunud raamatutes.
Mitte kõigil soomepoistel pole olnud soovi ega võimalust ülevaadet oma sellest eluperioodi trükisõnas avaldada. Küll aga on huvi pakkunud pajatada üksikutest elujuhtumitest nii sõja-aastail kui ka enne ja pärast sõda.
Käesolev kogumik “Soomepoiss meenutab” sisaldabki endas Tartu piirkonna soomepoiste jutte, mida nad oma koosviibimistel kohvitassi taga üksteisele on rääkinud ja mida siis ka lindistati. Osa meestest on oma mälestusi ka kirja pannud, mõningaid jutustusi on täiendatud intervjuu korras, üks jutustus on varem trükisõnas avaldatud. Need mälestused väljendavad ühtlasi ka meie ellusuhtumist.