Вы здесь:
Главная
Книги
Книги на эстонском языке
Развлечения
рукоделие
Studia Vernacula 8/2017. Käekirjad
Studia Vernacula 8/2017. Käekirjad
Автор
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond
Переведено
Hele Priimets
Товар распродан!
Поделиться
Kas käsitoo toob selle tegijale leiva lauale? Milline roll on käsitööl siis praegu? Kas maailmas on veel kohta professionaalsel käsitööl? Studia Vernacula selleaastane number teemapealkirjaga „Leivanumber“ keskendub professionaalsele käsitööle minevikus ja tänapaeval. Tänapaeval on suhtumine valjavaatesse käsitööga elatist teenida valdavalt vaga skeptiline. Vaga ausalt ja lahtises sõnastuses valjendab seda üks kultuuriakadeemia parandtehnoloogia tudeng oma tagasisides läbitud ainele:
Käsitoo on tanaseks paevaks surnud ning seda tasub vaid enda ja oma lahedaste lobuks teha. Leiva teenimiseks on raske, aga voimalik käsitööd rakendada, kuid arvestades kasitoolise oskusi ei tasu käsitöölise palk tema oskusi ara. Seega on mõistlikum otsida mujal erialal mõni leivanumber, nagu naiteks filminduses, kus minu vanused noored teenivad lihtsama tooga kumnekordset palka ilma eriliste investeeringuteta. (ÕIS, anonuumne tagasiside.)
Nagu ikka, sisaldab Studia Vernacula kolme suuremat alajaotust: uurimuslikud artiklid, praktikapeegel ja ringvaade. Esimese osa moodustavad peaasjalikult TÜ VKA pärandtehnoloogia magistrantuuris tehtud uurimistööde tutvustused teadusartikli vormis. Praktikapeegel toob lugejateni arutlusi autorite poolt oma käega läbi proovitud katsetustest pärandtehnoloogia vallas. Ringvaates tutvustame meie valdkonna jaoks olulisi raamatuid, sündmusi ja ettevõtmisi.
Stefan Muthesiuse artikkel „Handwerk/Kunsthandwerk“ võrdleb ajaloolisel taustal eri professionaliseerumisastmega tehtud käsitöö kohta käivaid mõisteid saksa ja inglise keeles. Artikli tõlkimist põhjendab asjaolu, et ajalooliselt on eesti kultuur olnud väga tihedates sisulistes seostes saksakeelse kultuuriruumiga – väga paljud oskustööd puudutavad mõisted on oma algupäralt just germaani päritolu.
Karin Vicente’i saate-essee Muthesiuse artiklile kontekstualiseerib seal arutelu all olevaid moistevalju just kunsti ja tarbekunstiga seoses. See aitab meil paremini positsioneerida ka Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas tehtavat tood: mis see siis ikkagi on, mida me siin teeme?
PÕHIARTIKLEID on kaesolevas numbris kokku viis.
Margit Keeman annab oma artiklis ulevaate ajaloolistest Eesti aladel kasutatud roivaste kaunistuselementidest tinulistest, nende kujundusest, piirkondlikest sarnasustest voi erinevustest ja valmistamisviisidest ja materjali koostisest.
Liisi Joala artikkel „Kodukootud kangaid väärindades. Robert Natus’e auruwärwimise wabrik Viljandis aastatel 1883–1941“ räägib Eesti tekstiiliajaloos seni üsna vähe uurimishuvi pälvinud nähtusest, nagu seda on kodukäsitöö ja suurtööstuse vahele jääv käsitööettevõtluse vorm – organiseeritud väiketootmine moodsa masinapargi abil.
Liliana Bristol heidab oma artiklis Kaarli kiriku 1937. aastast pärineva valge altarikatte valmistamise tehnika rekonstrueerimisest valgust Eesti 20. sajandi kuldtikandi traditsioonile. Vaatamata sellele, et Eesti rahvarõivastel on kasutatud teatud kuldtikandi-elemente, on see tehnika hakanud levima siin alles tänu 1930. aastatel Riiklikus Kunsttööstuskoolis läbi viidud kursustele ja üksikutele professionaalsetele meistritele.
Mööblirestauraator Kristjan Bachman uurib Ruhnu kaunistustega aidakappide näitel, kas esemete valmistamise tehnoloogiat lähedalt vaadates saab tuvastada, kes võisid olla selle autorid. Autor uurib ka puutööriistadele tehtud peremärke, mis näitavad tööriistade kuuluvust kohalikele taluperedele.
Mari-Lii Hirsik käsitleb Eesti arheoloogilisest leiuainesest pärinevaid nahkkotte ja -kukruid. Esialgu tekitab autor ainult ainekogumi, loetleb ja iseloomustab lühidalt seni tuvastatud leide.
PRAKTIKAPEEGLI avaartikkel Triin Hellatilt moodustab temaatilise silla eelneva nahkesemeid käsitleva kirjutisega, kuid keskendub mõnevõrra uuemale ainesele – nahast tubakakottidele.
Ülle Palumets uurib oma artiklis linase särgi tähendusi ja nende tekkimise mehhanisme. Rahvarõivasärgi tähenduskihte loovad nii ajastuomane kultuurikontekst, ese oma materiaalsuses kui ka tema funktsioon – olgu siis kantava riideesemena või muuseumieksponaadina, mida palja käega puudutadagi ei tohi.
Praktikapeegli lõpetuseks annab Markus Pau oma kaastöös ülevaate TÜ VKA rahvusliku ehituse lõputööna valminud lubikanepitarindist ning lubikanepi omadustest ja kasutamispotentsiaalist üldisemalt.
Numbri lõpetab „Ringvaate“ rubriik, mille juhatab sisse Helen Kästiku ülevaade „Käsitsi tehtud heaolu – ühesõpe käsitöö ja hoolekande ühendamiseks“ (Handmade Wellbeing) projektist. Hoolekandeasutustes elavate inimeste elukvaliteedi tõstmine käsitööga seotud tegevuste kaudu tõi projekti „Erasmus plus“ kaudu kokku Eesti, Soome, Austria ja Suurbritannia käsitöölised, kunstnikud ja koolitajad, et proovida läbi eakatele sobivaid käelise tegevuse vorme ning vahetada sellealaseid kogemusi.
TÜ VKA pärandtehnoloogia magistrant Marja-Leena Jaanus annab ülevaate osakonna juures tegutsemist alustanud käsitööterminoloogia komisjoni esimesest tööaastast. Tööpõld on suur ja igal aastal toovad uued magistritööd defineerimist vajavaid oskussõnu juurde.
Kristjan Sisa kirjutab soome kunstniku ja filosoofi Jyrki Siukoneni raamatust „Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse“, mille tõlke eesti keelde avaldas möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia kirjastus. See on oluline ja harva käsitletud teemal – käelisest eneseväljendusest – kirjutatud raamat, mis eritleb käelise töö oskusi ja filosoofilist mõtlemist kombineerides seda, kuidas toimub oma kätega kunstiesemeid loova kunstniku tööprotsess.
Rubriigi lõpetab kolmest arvamusest koosnev mõttevahetus Tiina Jürgeni koostatud teose „Mulgi rahvarõivad“ teemadel, kus sõna võtavad Eesti Rahva Muuseumi teadur Ellen Värv, rahvarõivaste valmistaja ja TÜ VKA õppejõud Inna Raud ning mulgi kultuuri alalhoidja Andres Rõigas. Igaühe vaatenurk erineb pisut teistest, seda nii kirjutaja rolli tõttu kui ka vastavalt sellele, mida teoselt oodatakse: kas etnograafilist üldistust, praktilisi näpunäiteid esemete valmistamiseks või Mulgi identiteedi üldist toetamist. Võime öelda, et siin on tegemist sellesama käsitsi loodud maailmade loomise ja mõistmise fenomeniga, millest, küll teisi näiteid kasutades, kirjutab ka Jyrki Siukonen.
Käsitoo on tanaseks paevaks surnud ning seda tasub vaid enda ja oma lahedaste lobuks teha. Leiva teenimiseks on raske, aga voimalik käsitööd rakendada, kuid arvestades kasitoolise oskusi ei tasu käsitöölise palk tema oskusi ara. Seega on mõistlikum otsida mujal erialal mõni leivanumber, nagu naiteks filminduses, kus minu vanused noored teenivad lihtsama tooga kumnekordset palka ilma eriliste investeeringuteta. (ÕIS, anonuumne tagasiside.)
Nagu ikka, sisaldab Studia Vernacula kolme suuremat alajaotust: uurimuslikud artiklid, praktikapeegel ja ringvaade. Esimese osa moodustavad peaasjalikult TÜ VKA pärandtehnoloogia magistrantuuris tehtud uurimistööde tutvustused teadusartikli vormis. Praktikapeegel toob lugejateni arutlusi autorite poolt oma käega läbi proovitud katsetustest pärandtehnoloogia vallas. Ringvaates tutvustame meie valdkonna jaoks olulisi raamatuid, sündmusi ja ettevõtmisi.
Stefan Muthesiuse artikkel „Handwerk/Kunsthandwerk“ võrdleb ajaloolisel taustal eri professionaliseerumisastmega tehtud käsitöö kohta käivaid mõisteid saksa ja inglise keeles. Artikli tõlkimist põhjendab asjaolu, et ajalooliselt on eesti kultuur olnud väga tihedates sisulistes seostes saksakeelse kultuuriruumiga – väga paljud oskustööd puudutavad mõisted on oma algupäralt just germaani päritolu.
Karin Vicente’i saate-essee Muthesiuse artiklile kontekstualiseerib seal arutelu all olevaid moistevalju just kunsti ja tarbekunstiga seoses. See aitab meil paremini positsioneerida ka Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas tehtavat tood: mis see siis ikkagi on, mida me siin teeme?
PÕHIARTIKLEID on kaesolevas numbris kokku viis.
Margit Keeman annab oma artiklis ulevaate ajaloolistest Eesti aladel kasutatud roivaste kaunistuselementidest tinulistest, nende kujundusest, piirkondlikest sarnasustest voi erinevustest ja valmistamisviisidest ja materjali koostisest.
Liisi Joala artikkel „Kodukootud kangaid väärindades. Robert Natus’e auruwärwimise wabrik Viljandis aastatel 1883–1941“ räägib Eesti tekstiiliajaloos seni üsna vähe uurimishuvi pälvinud nähtusest, nagu seda on kodukäsitöö ja suurtööstuse vahele jääv käsitööettevõtluse vorm – organiseeritud väiketootmine moodsa masinapargi abil.
Liliana Bristol heidab oma artiklis Kaarli kiriku 1937. aastast pärineva valge altarikatte valmistamise tehnika rekonstrueerimisest valgust Eesti 20. sajandi kuldtikandi traditsioonile. Vaatamata sellele, et Eesti rahvarõivastel on kasutatud teatud kuldtikandi-elemente, on see tehnika hakanud levima siin alles tänu 1930. aastatel Riiklikus Kunsttööstuskoolis läbi viidud kursustele ja üksikutele professionaalsetele meistritele.
Mööblirestauraator Kristjan Bachman uurib Ruhnu kaunistustega aidakappide näitel, kas esemete valmistamise tehnoloogiat lähedalt vaadates saab tuvastada, kes võisid olla selle autorid. Autor uurib ka puutööriistadele tehtud peremärke, mis näitavad tööriistade kuuluvust kohalikele taluperedele.
Mari-Lii Hirsik käsitleb Eesti arheoloogilisest leiuainesest pärinevaid nahkkotte ja -kukruid. Esialgu tekitab autor ainult ainekogumi, loetleb ja iseloomustab lühidalt seni tuvastatud leide.
PRAKTIKAPEEGLI avaartikkel Triin Hellatilt moodustab temaatilise silla eelneva nahkesemeid käsitleva kirjutisega, kuid keskendub mõnevõrra uuemale ainesele – nahast tubakakottidele.
Ülle Palumets uurib oma artiklis linase särgi tähendusi ja nende tekkimise mehhanisme. Rahvarõivasärgi tähenduskihte loovad nii ajastuomane kultuurikontekst, ese oma materiaalsuses kui ka tema funktsioon – olgu siis kantava riideesemena või muuseumieksponaadina, mida palja käega puudutadagi ei tohi.
Praktikapeegli lõpetuseks annab Markus Pau oma kaastöös ülevaate TÜ VKA rahvusliku ehituse lõputööna valminud lubikanepitarindist ning lubikanepi omadustest ja kasutamispotentsiaalist üldisemalt.
Numbri lõpetab „Ringvaate“ rubriik, mille juhatab sisse Helen Kästiku ülevaade „Käsitsi tehtud heaolu – ühesõpe käsitöö ja hoolekande ühendamiseks“ (Handmade Wellbeing) projektist. Hoolekandeasutustes elavate inimeste elukvaliteedi tõstmine käsitööga seotud tegevuste kaudu tõi projekti „Erasmus plus“ kaudu kokku Eesti, Soome, Austria ja Suurbritannia käsitöölised, kunstnikud ja koolitajad, et proovida läbi eakatele sobivaid käelise tegevuse vorme ning vahetada sellealaseid kogemusi.
TÜ VKA pärandtehnoloogia magistrant Marja-Leena Jaanus annab ülevaate osakonna juures tegutsemist alustanud käsitööterminoloogia komisjoni esimesest tööaastast. Tööpõld on suur ja igal aastal toovad uued magistritööd defineerimist vajavaid oskussõnu juurde.
Kristjan Sisa kirjutab soome kunstniku ja filosoofi Jyrki Siukoneni raamatust „Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse“, mille tõlke eesti keelde avaldas möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia kirjastus. See on oluline ja harva käsitletud teemal – käelisest eneseväljendusest – kirjutatud raamat, mis eritleb käelise töö oskusi ja filosoofilist mõtlemist kombineerides seda, kuidas toimub oma kätega kunstiesemeid loova kunstniku tööprotsess.
Rubriigi lõpetab kolmest arvamusest koosnev mõttevahetus Tiina Jürgeni koostatud teose „Mulgi rahvarõivad“ teemadel, kus sõna võtavad Eesti Rahva Muuseumi teadur Ellen Värv, rahvarõivaste valmistaja ja TÜ VKA õppejõud Inna Raud ning mulgi kultuuri alalhoidja Andres Rõigas. Igaühe vaatenurk erineb pisut teistest, seda nii kirjutaja rolli tõttu kui ka vastavalt sellele, mida teoselt oodatakse: kas etnograafilist üldistust, praktilisi näpunäiteid esemete valmistamiseks või Mulgi identiteedi üldist toetamist. Võime öelda, et siin on tegemist sellesama käsitsi loodud maailmade loomise ja mõistmise fenomeniga, millest, küll teisi näiteid kasutades, kirjutab ka Jyrki Siukonen.
Товар распродан!
Поделиться
Формат
Mягкая обложка
Переведено
Hele Priimets
Дизайнер
Kristjan Mändmaa
Язык
Эстонский
Издательство
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakond
Cерия
Studia Vernacula
Дата добавления
11.01.2018
Год публикации
2017
Страницы
240
Pазмеры
245x167
Kод продукта
3189832
Штрихкод
9789789985418