Selles raamatus kõneleb rumeenia päritolu prantsuse filosoof ja kirjanik Cioran (1911–1995) inimeseks olemisest läbi selle kahe põhikomponendi: sünni ja surma, väites, et õnnetus ei seisne mitte lähenevas ja meid kõiki ootavas surmas vaid hoopis sündimises, mis on „juhus, tobe äpardus“. Tema töid iseloomustavas aforistlikus stiilis kirjutab Cioran ajast, surmast, Jumalast, religioonist, enesetapust, kannatustest ja kiusatustest. Teravapilgulise vaatleja ja kannatliku mõtisklejana kirjeldab Cioran nõnda olulisimat inimesest.