Budismi iidsetes pühades tekstides viidatakse Himaalajale kui "lume aidale" ja 1996. aastal ait muudkui täitus, sest mägedes sadas tavalisest enam lund.
Tolle aasta 10. mai pärastlõunal jõudis Mount Everestile eriti raevukas torm ja jäi mäe tipu ümber püsima rohkem kui kümneks tunniks. Kakskümmend kolm meest ja naist, alpinistid, kes olid mäele roninud selle lõunaküljelt Nepalis, ei pääsenud tagasi oma kõrgmäestikulaagri kaitsvasse varju. Tugevas lumetuisus ja vintsutatud orkaani mõõtu tuulest, mis oleks võinud veoauto ümber lükata, võitlesid nad oma elu eest.
Mägironijad olid jäänud kinni surmatsooni, 8000 meetri kõrgusele, kus pikaajalisem viibimine miinuskraadide käes kombineerituna hapnikuvaegusega toob kaasa kiire surma. Hapnikuballoonid tühjenesid ja hüpoksia põhjustatud meeltesegadus hakkas võitma kõige ratsionaalsemate otsuste üle. Tuimus külmavõetud kohtades andis märku sellest, et amputeerimine muutub üha tõenäolisemaks. Pimeduses ja tormi möiretes asusid ronijad elu pärast kauplema.
Laskuvatest mägironijatest allpool, laagris, kuhu nad üritasid jõuda, pidas aga üks vene alpinist ja mäegiid omaenese võitlust: karjudes, keelitades ja anudes üritas ta teisi mägironijaid endale appi kutsuda, et proovida päästa ülal tormi kätte jäänuid.
Anatoli Bukrejev tegi otsuse, mida on tagantjärele peetud enesetapjalikuks.