„Unemuusika“ on noore naisautori teine luulekogu tema varasemast loomingupõlvest (1998–2006). Raamatus on 44 vabavärsilist luuletust kolmes tsüklis, millest esimene kõige noorpõlvelikum ja suuresõnalisem. Edasi läheb luule lakoonilisemaks, pöörates autori taju ja tähelepanu oma hingeilmast enam välisilma poole. Esimesed pildistused on hajuvamad ja akvarellilisemad, autori ütlust mööda unelisemad; tagumistes tsüklites joonistuvad pildid graafilisemalt, piiritletumalt, detailsemalt, andes aimu vaatleva silma edenevast kunstnikuvõimest. See, mida robustsem kriitik võiks nimetada nõrkuseks, on tegelikult autori hingeline peenus, õrnus ja puhtus.
Sellisena on ta meeldinud „Ilmamaa“ esteetilisele maitsele ja küllap leiab teisigi tänulikke kaasaegseid.