Averiin arvustab: detektiivitöö Holly Jacksoni sule läbi
Holly Jackson on Briti kriminaalromaanide autor, kes on tuntud eelkõige oma sarja esimese teose "Hea tüdruku mõrvaraamat" poolest. Seekordne arvustav raamat on nimetatud sarja teine osa pealkirjaga “Hea tüdruku halb veri”, mis jõudis ka Briti maineka noortekirjanduse auhinna nominentide hulka. Raamat on saanud kahtlemata palju tähelepanu ja seda ilmestab ka asjaolu, et kuigi “Hea tüdruku halb veri” ilmus juba 2020. aastal, räägib sotsiaalmeedia siiani selle teose silmapaistvusest. Tunnistan, et ka mina ise jõudsin raamatuni läbi suhtlusplatvormi jagatud video, kus see suurepärase tagasiside tõttu huvi äratas.
“Hea tüdruku halb veri” on krimiromaan, mis räägib isehakanud detektiivist nimega Pip, kellel on tugev iseloom ja suure jälgijaskonnaga sotsiaalmeediaplatvorm, mis tema juhtumi lahendamisele kõvasti kaasa aitavad. Raamatu tegevus leiab aset väikeses linnas Little Kiltonis ning lahendab 416 leheküljel Pipi parima sõbra venna, Jamie, kadumise lugu, mida Pip uurib koos Raviga.
Raamatust ei puudu ka armastuslugu. Muidugi on mõistetav, et sihtides vanusegruppi, mis hõlmab peamiselt teismelisi, ei saa kirjutada lugu, kus poleks ilusat armastuslugu. Kuulun muidugi ka ise sellesse sihtgruppi, aga naudiksin selle raamatu lugemist ka ilma lembeloota. Mitte seetõttu, et armastus ei kõnetaks mind, vaid pigem selle pärast, et Pipi ning Ravi romantilise suhte kirjeldused ei haara päriselt kaasa ega tekita äratundmist. Võimalik, et keskendudes eelkõige juhtumi lahendamise detailidele, on raske sinna vahele kirjutada sellist armastuslugu, mis tunduks siiras ja ilus. Olen hea lauseehituse ja sujuva lugemiskäigu suur austaja. Tõlkekirjandusega paraku on nii, et seda loomulikuks ja hästi mõistetavaks kirjutada ei pruugi olla alati lihtne. Ma muidugi toetan igati eestikeelse tõlkekirjanduse olemasolu ja ei väida, et tõlkija Lille Roomets oleks oma tööd halvasti teinud, kuid nii emotsionaalset ja detailset raamatut on ilmselt raske panna teise keelde nii, et tõlkimist tunda poleks. Seega võimalik, et “Hea tüdruku halb veri” pakub veel nauditavama lugemiselamuse oma algsel kujul, st inglise keeles.
Raamatu ülesehitus on loogiline ja sujuv ning mulle meeldib, kuidas autor kohtleb raamatut kui uurimistoimikut. Teose suurim tugevus on selle atmosfäär. Jackson oskab luua pideva pinge, mis ei lase lugejal raamatut käest panna. Kahtlusaluseid on palju ning tõde ei ole kunagi ilmne. Lugu on üles ehitatud nutikalt – uurimine liigub edasi samm-sammult, iga vihje avab uusi küsimusi, mitte ei too lihtsaid vastuseid. Kuna tegevuskäik on tihe, siis vahekokkuvõtted, tõendite seletamine ning organiseeritus ei lase raamatul laiali valguda. Raamatus on küll palju erinevaid välismaiseid nimesid ja mul kippusid need aegajalt sassi minema, aga selle vastu aitas mõne koha uuesti lugemine ja mõttega kohalolek. Asjaolu, et tegelasi nii arvukalt raamatus on, näitab muidugi, et autor on teosesse palju aega ja tööd pannud.
Mina pole sarja esimest osa küll lugenud, aga pärast teisest osast saadud lugemiselamust, kutsub mind ka esimene osa. Seega julgustan kõiki, kellel vähekenegi krimiromaanide vastu huvi, selle raamatusarjaga algust tegema. Muidugi pole ka hullu, kui alustada sarjaga samast kohast, kust mina, sest lühikokkuvõte eelmisest raamatust mahub uude uurimiskäigu kirjeldusse ilusti ära. Neil, kes valdavad hästi inglise keelt, soovitan ma raamatut parema lugemiselamuse saamiseks lugeda autori emakeeles, sest mulle tundub, et nii võib tekst olla ladusam ning loomulikum. Arvestades aga fakti, et raamat “Hea tüdruku halb veri” on Holly Jacksoni karjääri üks esimesi täispikki romaane, julgen väita, et tegemist on ühe andeka Briti kirjanikuga, kelle loomingul tasub edaspidigi silma peal hoida.
Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Averiin Hummal (Tartu Hansa Kool).