„Vägikaikavedu” on dokumentaarium Nõukogude Eesti poole sajandi pikkusest pingelisest ajast 1940–1990. Iseseisva Eesti riigi okupeeritud ja inkorporeerinud Nõukogude Liit oli totalitaarne suurriik. 1917. a. veebruaris kukutati Venemaal keiser ja monarhistlikust maast sai vabariik, kuid relva jõul võimule pääsenud enamlased kehtestasid oktoobris proletariaadi diktatuuri. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) oli NSV Liidu „juhtiv ja suunav jõud”, kõikvõimas ainupartei. Selle organi poliitilisi ideid aitas kaitsta ja teoks teha julgeolekuorgan (KGB) ning salajas hoida tsensuuriorgan (Glavlit). Kontollimatu nõukogude süsteem tegutses karistamatult. Jumalasalgajad sulgesid ja rüvetasid kirikuid, troikad otsustasid ilma kohtuta inimeste saatuse üle, 17. juulil 1918 tapsid bolševikud Vene keisri Nikolai II ja tema perekonna. Nagu Nõukogude Liidus, nii ehitati ka Eesti NSV-s kommunismi ja sammuti helge tuleviku poole. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui keelustatud kirjasõna ja arhiivid avanesid, on selgunud, mis toimus tegelikult. „Vägikaikavedu” pakub omapoolset lisa ja seda ennekõike kirjastustegevuse alalt, mida jälgisid hoolega Glavlit, EKP Keskkomitee ja Kirjastuskomitee. Valguskoopiatena esitatud faksiimiletekste on raamatus 576 lehekülge, päevikulised kirjapanekud pärinevad aastaist 1975–1985. Tekstid räägivad ise enda eest ning koopiaid lugedes avaneb pilt toimunust ja ajastust. Materjale on kirjeldatud, analüüsitud ja kommenteeritud. Isiku-, koha- ja trükiseregistrile lisaks on raamatu lõpuosas märksõnaline aineregister – kokkuvõte rahva vägikaikaveost.