1970. aastate lõpus toimus Bulgaarias avalik diskussioon Vanga kui fenomeni üle. Professor Nikola Šipkovenski võttis tulemused kokku sõnadega: „Me ei suuda selle nähtuse olemust tõestada, kuid me ei saa seda ka eitada.“
Vanga kui ennustaja ja selgeltnägija ei valinud oma teed ise, kuigi tundub, et nägi seda alateadlikult lapseeas ette, kui kippus keeldudele vaatamata kinnisilmi asjade otsimist mängima, kinnitades, et näeb nõndaviisi mõndagi hoopis paremini kui avasilmi. Nägemisvõime tõeline kaotus viis tüdruku siiski pikaks ajaks masendusse. Mure aga ei tule tavaliselt üksi, vaid otsib endale liitlasi – õige pea selgus, et pimedast neiust peab lisaks kõigele muule saama kasuema orbunud õdedele-vendadele. Sellal hakkasidki Vangat külastama saadikud teisalt, kes tegid talle ülesandeks olla toeks veel enamatele inimestele kui üksnes oma lähedased. Vanga teenistus, kui seda nõnda võib nimetada, kestis kaua ‒ palju kauem, kui ta seda ise soovinud oleks. Kolmel korral püüdis ta n-ö maailmast lahkuda, minna ära kloostrisse, kuid see ei õnnestunud. Esimesel korral olid kõik nunnad läinud palverännakule ja Vanga koputas asjatult suletud ustele. Teisel korral oli haigestunud kloostri eestseisja ega võtnud kedagi jutule, kolmandal korral tegi mineku võimatuk