Lustakas raamat vahvast Tśehhi kingsepast, kes ootamatult lindpriiks kuulutatakse ja kes seejärel röövliks hakkab.
Noores metsas lükati oksi kahele poole ja Humpįli kõrval seisis korraga kingsepp Rumcajs. Mis kingsepp! Lõuga kattis tal tihe habe, habeme sees pesitses metsmesilaste sülem. Peas oli tal pöökpuukoorest kübar. Vammus oli Rumcajsil punase korduaannaha tükikestest, lihtsalt lipp lipi peal, lapp lapi peal. Püksid olid niisugused, et auk augus kinni, vöö hoidis neid hädavaevalt koos, ja vöö vahel püstol nagu härjasarv. Ainult saapaid oli lausa rõõm vaadata.
Rumcajs astus sammu ja jäi seisma linnapea Humpįli kuulsate jalgade juures. Sõnatult mõõtis ta neid pilguga, ja ühe käeliigutusega, täis kingsepalikku ettevaatlikust ning röövellikku nobedust, tõmbas ta Humpįlil saapad jalast.
Ja jälle hakkas ta sõnatult vahtima Humpįli ülistatud jalgu, mida katsid nüüd ainuüksi triibulised sokid nagu vangil. Siis näpistas ta linnapead varbast.
Linnapea kukkus unehõlmast koleda kohkumise küüsi: „Helde taevas, röövel!”
Vįclav Čtvrtek (1911-1976) kuulub silmapaistvamate tśehhi lastekirjanike hulka. Tema loodud muinasjututegelased, nagu vetevana Česilka, näkineitsi Andulka, kass Damian ja eeskätt muidugi röövel Rumcajs, on autori sünnimaal muutunud võrdväärseiks Punamütsikese, Tuhkatriinu ja Lumivalgekesega. Lapsed Tśehhimaal on võinud oma lemmikute seiklusi näha teleriekraanil ja teatrilaval („Rumcajsi” järgi on loodud lastemuusikal).
Rumcajsi menu on üsnagi kerge seletada. Ta on õiglane, julge ning abivalmis, ent seejuures ometi ka väga lastepärane, nii nagu kogu see muinasjutumaailmgi, mis teda ümbritseb. Erinevalt klassikalistest muinasjuttudest, kus leidub pahatihti küllaltki palju julmust, on tegelaste suhted selles muinasjutus sügavalt inimlikud, täis muhedat huumorit. Oma tohutu suurt jõudu ei kasuta Rumcajs iialgi selleks, et kellelegi liiga teha. Küll aga on ta alati valmis välja astuma inimeste, loomade ja lindude kaitseks. Kuid kiusajatelegi ei taha Rumcajs kunagi kät