"Olid kajakamunad. Ühel pisikesel laiul, nime järgi vaid skääril, oli punane ristik, kesalill ja merikann. Siit oli sissepääs sadamasse, millest ma ei teadnud, sest see oli kodu. Leidsin ühe teise kasseti. Vastik väike poiss tegi raadiot, kiusas oma õdesid, naabreid, küsides sarkastiliselt ja ärritaval häälel. Kas see olin mina? Ei saa olla. Sest mina mäletan poissi nii rabatuna kõiksuse ilust, et ta peaaegu ei saanud surra. Poissi, kes polnud veel vaadanud üle ääre ega näinud seda, mida nägematuks teha ei saa. Ent seda poissi ei olnud. Ja võib-olla on ta endiselt siin." * Øyvind Rangøy kasvas pisikesel Kesk-Norra saarel üles. Oma esimese eestikeelse sõna õppis ta juhuslikult 19-aastaselt lõhet rookides. Selleks sõnaks oli sisikond. Esimene lause, mis ta oma tulevasele naisele ütles oli: "Mina tean ühte eesti sõna". Hiljem õppis ta ka ülejäänud keele ära. Norras on ta sama kalatööstuse kvaliteedijuht, kust kõik alguse sai. Eestis on ta ka luuletaja.