Tuntud norra kirjaniku Knut Hamsuni (1859-1952) kaksikromaan, milles küpsesse keskikka jõudnud ja elava klassiku staatuse saavutanud autor kujutab läheneva vanadusjõuetuse eelaimdusest rusutud intelligendi sisemisi heitlusi ja hingelisi vastuolusid. Diloogia lõpeb küll näiliselt loobumismeeleolus, kuid selle taustal jääb kõlama hamsunlik loodust, tööd, tugevat isiksust ja armastust ülistav paatos.