Tunnustatud Eesti kirjanik Siim Veskimees on võitnud ulmeauhindu Stalker ja silma paistnud romaanivõistlusel. Tema stiil on vaimukas nagu Indrek Harglalgi, kuid satiirilisem ja lõikavam. Selles raamatus viib tänapäeva Eestis alguse saanud sündmustik tegelased alternatiivmaailma, kus on toimunud tuumasõda. Läbi seiklusliku prisma vaetakse ühiskondlikke jõude, mille tõttu on meile sarnases maailmas toimunud asi, mida me oleme terve Külma Sõja ajajärgu kartnud ja mis veel praegugi tegelikult ohuna meie kohal ripub, kuigi me oleme hakanud seda vähem teadvustama. Hoolimata tõsisest teemast leidub raamatus suur hulk elutervet huumorit.
Kirjanik ise ütleb raamatu kohta nii.
Selle raamatu ideed ja mõned esimesed leheküljed sündisid aastatel 1982–84 Pärnus Vene kroonus istudes. See väeosa, kus istusin oma kahte aastat, pidi vastutama kogu Balti sõjaväeringkonna keemia- ja radiatsioonikaitse eest, ja oli seepärast üks Pershing 2 sihtmärke. Rakett pidi lendama Saksamaalt 8 minutit, etteteatatud – saate aru, etteteatatud! – häire korral saadi viimane masin väeosast välja kolm tundi peale häiret. Ehk siis – tuumasõja puhul oleks väeosast koos suurema osa Pärnuga saanud meie ühishaud. Ja selles jõledas sõjaväes istudes hakkasin ma kartma sõda. Vaadake, enne tundus mulle, et nii rumalat inimest, kes alustaks tuumakonflikti, ei ole lihtsalt olemas. Aga selgus, et ma ei olnud näinud Vene ohvitsere, neid sünnipäraseid imbetsille, kes lisaks alkoholi abil oma sisemist mina seal kusagil Niiluse krokodillide tasemel hoidsid – ma ei oska kuidagi teisiti edasi anda neist õhkuvat nüri vastutustundetut agressiivsust. Maailm on muutunud ja minu romaani toon on hulga helgem kui too sissejuhatus. Ent, nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, nagu mingilt maalt.