Surma ja suremisega seonduva käsitlemine on keeruline. Sel teemal on raske mõelda, veel enam rääkida – see nõuab suurt hingejõudu ja julgust. Ent ometi tuleb igaühel maailmaga hüvasti jätta. Kuidas valmistuda teekonna viimasteks meetriteks, et südamerahus maailmast lahti lasta? XX sajandi üks olulisemaid psühholoogiaalaseid uurimusi kasvas välja dr Elisabeth Kübler-Rossi interdistsiplinaarsest surma ja suremise seminarist. Autor annab oma maailmakuulsas teoses ülevaate, kuidas teadmine eesootavast surmast mõjutab inimest, teda abistavat ja hooldavat personali ning perekonda, pakkudes lootust, praktilisi nõuandeid ja abi kõigile asjaosalistele. Autor käsitleb oma raamatus viit etappi – eitamine ja isolatsioon, viha, kauplemine, depressioon ja leppimine –, mille enamik inimesi läbi teeb. Katri Aaslav-Tepandi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja ja sotsiaalministeeriumi peakaplan jagab oma mõtteid teose kohta: „See raamat jaatab elu, jaatab surma elu osana, kinnitades, et kriisid, haigused ja kannatused on elu osa, nii nagu ka tervis, rõõm, edu ja õnn. See julgustab meid elama täie rinnaga, hoidma üksteist, kasutama meile kingitud aega targalt. Ka kõige raskematel eluhetkedel on alati midagi, millele loota, mille üle tänulik olla, mille üle rõõmu tunda.“