Lõpuks ometi on ilmunud Eesti vabadusvõitluse piksevardast kauaoodatud autobiograafiline teos. Meil on märkimisväärsel hulgal ilmunud küüditatute mälestusi aastatest 1941 ja 1949. Kuidagi nagu kahe silma vahele on jäänud „arenenud sotsialismi” aegsed kohtulavastused okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigis. Samuti GULAGi asukate elamused poststalinistlikul ajajärgul nii meil kui ka siit ida pool. Neid eestlastest intellektuaale, kellel erinevalt Jüri Kukest (1940- 1981) õnnestus elusana GULAGist Eestisse tagasi pöörduda, võib käesoleval ajal sõrmedel üles lugeda. Neist omakorda on vaid mõned kirjasõnas või fotodel oma süngeid minevikumälestusi jäädvustanud. Seega valitseb okupeeritud Eesti Vabariigis möödunud sajandi teisel poolel toimunud poliitrepressioonide ümber kummaline vaikus. Mainitud lünka Eesti lähiajaloos püüab käesolev raamat mõnevõrra kõrvaldada. Esitatakse andmeid autori sugulaste, hariduskäigu, praeguse tegevuse jm kohta. Pearõhk langeb siiski rohkem kui kuusteist aastat kestnud „parandamisele ja ümberkasvatamisele” GULAGis – mis ikkagi ei andnud soovitud tulemusi... „Tagasivaade läbielatule” on kirjutatud ladusas ja kergestiloetavas keeles. Kannatuste ja alanduste kirjeldamist ei rõhutata. Faktilised andmed vahelduvad huumori ja satiiriga totalitaarrežiimi tingimustes – kus inimõigusi tallati jalge alla ning seaduslikkus kohtulikul arveteõiendamisel teisitimõtlejate üle oli üksnes näiline. Raamat pakub mõtteainet selle kohta, miks eestlastel (erinevalt teistest rahvastest) puuduvad rahvuskangelased või miks mõiste eesti rahvas viimasel ajal üha pealetükkivamalt asendatakse ebamääraste eesti inimeste, Eesti elanike, eestimaalaste ja muu samasega. Raamat „Tagasivaade läbielatule” ja selle illustratsioonid pakuvad huvi kõigile rahvuslikult meelestatud lugejatele. Hea on raamat noortele, kes totalitaarrežiimi pole isiklikult läbi elanud ning kellele raamatus kirjeldatud otsused ja olukorrad võivad tunduda uskumatuna.