„Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised. Näe, elavad nagu miškad, häda ei midagi,” ütles vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!” Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!” Ning vanaema viskas poisi tänavale.
Mattias ei saanud arugi, kui ta juba väljas oli. Uks mürtsatas tema selja taga kõva prõmmuga kinni.
Igapäevaelus me tihtipeale ei märkagi tänaval hulkuvaid lapsi. Selle raamatu autor kasvatab oma peres mitut endist tänavalast. Jutustus „Tänavalapsed” on kirja pandud nende räägitu põhjal. See, mida nad on pidanud läbi elama, et endale elatist teenida, et kõhutäit süüa saada, tundub nii ebainimlik ja šokeeriv. Need lapsed on kokku puutunud kogu selle rämpsu ja halastamatusega, mis tänavaeluga kaasas käib. Nad elasid tänaval, vahel ka oma kodus ja turvakodudes juba kolm aastat. Väiksem oli nelja ja suurem viieaastane, kui algas nende seiklusrikas ja karm elu... Nad tahavad ise rääkida sellest, mis on neil seljataga, justkui lootes seda kõike endast maha raputada.
„Uus algus” jutustab linnatänaval kasvanud vendade kohanemisest uue eluga kasuperes ning väikeses külakogukonnas. Kooliminekueas poisid avastavad, et selles maailmas kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui julmas tänavaelus. Kuigi uus elu toob endaga kaasa ka ootamatuid muresid, on rohkem siiski rõõmu sellest, et troostitu minevik jääb üha kaugemale selja taha.
