Patrick Rothfussi „Kuningatapja kroonika“ triloogia on viimaste aastate tugevaim debüüt fantaasiakirjanduses. Põhjalikkus, millega autor on üles ehitanud maailma, milles triloogia sündmused aset leiavad, on võrreldav vaid Tolkieni Keskmaaga. Triloogia teise raamatu “Targa mehe hirm” teises pooles jätkuvad Kvothe seiklused kaugel, nüüd juba koduseks saanud ülikoolist. On põhjuseks saatus või tema enda noorusliku uljusega tehtud otsused, igatahes satub Kvothe kohtadesse, kuhu tema taustaga inimesed tavaliselt ei pääse. Või kui pääsevadki sisse, siis kindlasti mitte enam välja. Päris ladusalt ei lähe tagasitee Kvothelgi, värskeid arme jagub nii kehale kui hinge. Ent need on odav hind saadud teadmiste ja oskuste eest. Sest see Kvothe, kes ülikooli naaseb, pole lihtsalt osavate kätega muusik, vaid meister ka armuasjades ja mõõgavõitluses. Ning tuule nime kasutamine õnnestub ikka sagedamini.