"Ei ole võimalik! Urmo Jaanimägi jutukogu läbimurdeline „Televisiooni mõju“ ühendab endas AC/DC ja Fjodor Dostojevski parimad omadused Siin kohtuvad joodik ja õpetaja, naine ja surm, laps ja deemon, hirm ja arm. Autori tundlik ja isikupärane jutustamisstiil on sama oluline kui meisterlikult kirjeldatud sündmused. Elu- ja olustikukirjeldus vaheldub lõikava sotsiaalse kommentaari ja psühhoanalüüsiga; armastus annab maad absurdile, lõpmatu valu homeerilisele, vabastavale naerule. Ja vastupidi. Lihtsus, samas sügavus – kindel valem haaramaks, tekitamaks kestvat emotsiooni, muutmaks elusid - see on hea kirjanduse definitsioon. Seda müstilisem on tõik, et tegu on autori debüüdig!
Uuel superstaaril on ilmumas veelgi küpsem ja erootilisem raamat „Kolimise laastav mõju“.
Peale loojangut armastas Pirjo maja taga terrassil
istuda ja ritsikate siristamist kuulata. Ta tegi omale
tassi kohvi, seadis end mõnusalt pehmesse suvetooli,
jalad balustraadil puhkamas, kohvitass käeulatuses.
„Kas sa süüa tahad? Ma teen kukleid,“ pistab vanaema
ukse vahelt.
„Võib-olla hiljem, vanaema. Las ma natuke istun.“
Mõne aja pärast (pirtsakalt): „Mis mu kuklitel viga
on, et sa neid ei taha?“
„Midagi, vanaema, ma kohe varsti tulen, ainult natuke
veel istun, onju.“
Ja veel hiljem (enesevalitsuse täiesti kaotanult,
kriiskab):
„Mina enam aru ei saa kellele ma siin küpsetan, kui
seda keegi hinnata ei oska. Olgu see viimane kord!“
Uks sulgub seinte värisedes, köögis on kuulda purunevate
nõude klirinat.
„Ja jäätegi siis siia kogu eluks?“
„Ma ei tea. Kui viskad kivi õhku, kas sa tead, et ta
alla kukub?“
„No ikka ju?“
„Aga kes ütleb, et homme äkki enam ei kuku?“
„No teoreetiliselt… Jah, ega ma ei tea tõesti.“
„Samamoodi olen mina siin.“
Ta pani oma käe minu käele ja vaatas mulle silma.
„Sa oled õigel teel. Mine nüüd ja hakka elama.“
Läksin. Tundsin end taas imelikult, aga sootuks
erinevalt sellest, mida olin tundnud – kergelt, rahulikult.
Justkui mingi raskus oli mu rinnalt tõstetud.
Hing oli imelikult prii.
"