„Mina tean, mis on igatsus. See on miski, mida tunneb igal pool enda sees. Kõige rohkem on seda tunda riiete all, aga kus, seda ma täpselt ei tea.“
Tundlik jutustus kirjeldab väikese tüdruku tundeid ja mõtteid isa surma järel. Laps seisab mõtiskledes raudteejaama suurte puude all, samal ajal kui ema uude kohta sõiduks pileteid ostab. Kui hakid äkki puu otsast lendu tõusevad ja silmist kaovad, siis teab tüdruk, mida puu tunneb. Kaotus, kurbus ja igatsus on ka lapsele tuttavad.
Soome kirjaniku Riitta Jaloneni jutustus „Tüdruk, puu ja taevalinnud“ sai 2004. aastal Finlandia Junior´i kirjandusauhinna. Lapse mõtted esitatakse siin usutavalt ja peenetundeliselt, väikestest kildudest moodustub ainulaadne tervik, milles on lendu, lõhnu ja hääli. Samasugust tundejõudu õhkub ka Kristiina Louhi joonistatud piltidest.
UNICEF Eesti Rahvuskomitee soovitab seda raamatut toeks hingelises kriisis olevale lapsele.
Iga laps vajab ärakuulamist, tunnustust ja toetust, teinekord aga hoopis lohutust või julgustust, et edasi minna. Igal lapsel on rõõmude kõrval ka oma väikesed või suured mured, mis uute ja ootamatutena võivad tunduda lausa ületamatud. Last ei tohi siis oma murega üksinda jätta. Ta vajab täiskasvanu mõistvat tähelepanu, aga abiks võib olla ka käesolev raamat. Igal lapsel peab olema keegi, kellelt saada tuge – olgu selleks siis vanemad, õed-vennad või hoopis taevalinnud, kes pakuvad turvatunnet...