Maalikunstnik Juan Pablo Castel, kes on kuulsaks saanud kui María Iribarne külmavereline mõrvar, otsustab vanglamüüride vahel üksikasjaliselt kirja panna nende heitliku armuloo.
Alates esimesest hetkest, mil kunstnik naist märkab, on ta Maríast võlutud. Naisest saab Juan Pablo äärmuslik kinnisidee ning mees fantaseerib taaskohtumisest kuude kaupa. Kui see viimaks ootamatult juhtub, algab suhe, mis Casteli kasvava paranoia tõttu leiab traagilise lõpplahenduse …
Meetesegaduses ja armukadedusest hullunud kunstnik hävitab mõtlematult ainsa inimese, kes on teda eales mõistnud ja temast hoolinud.
Ernesto Sábato 1948. aastal esmakordselt ilmunud psühholoogiline romaan „Tunnel” räägib kinnisideest ja omamisvajadusest. Pealkiri sümboliseerib peategelase Juan Pablo Casteli emotsionaalset ja füüsilist isoleeritust ühiskonnast ning tema piinatud geeniuse olemus on kui pahaendeline märk, mis iseloomustab meie ajastu killustunud ja rahulolematut ühiskonda.
Eksistentsialistlik menuromaan on pälvinud paljude tunnustatud kirjandusklassikute heakskiidu. Ülistussõnu on sellele olemise ja olematuse temaatikat käsitlevale raamatule ohtralt jaganud Albert Camus, Graham Greene ja Thomas Mann. Ernesto Sábato „Tunnelit“ on nimetatud ka 20. sajandi üheks geniaalsemaks lühiromaaniks.