Uinunud, mitte surnud

Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtum. Pärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega. Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada.