Emil oli oma vempude tõttu tuntud üle terve Vahtramäe. Nagu siis, kui ta keeras isale kaela verikäkitaina või kui ta püüdis Kamandaja hundiauku. Pärast iga järjekordset vempu tuli tal istuda värkstoas ning seal vestis ta harilikult endale veel ühe puumehikese. Kui see lugu siin algas, oli Emilil juba olemas üheksakümmend seitse puumehikest, ja kui lugu lõppes, oli tal neid sada kakskümmend viis.