Ira Lemberi 23. romaan viib lugeja 1944. aasta septembrisse. Saksa kõrgem väejuhatus on teinud otsuse Eesti kaitsmisest loobuda ning Wehrmachti poolt mahajäetud Tallinna vallutavad Punaarmee tankid. Sel pöördelisel ajal, kui Pika Hermanni mastis lehvib veel viimaseid tunde sinimustvalge lipp, ummistavad tuhanded eestlased, niihästi tsiviilisikud kui ka Saksa armees või soomepoiste ridades bolševike vastu võidelnud Läänemaa sadamaid. Kes vähegi sai, põgenes oma eluga riskides punaste vallutajate eest üle tormise Läänemere vabasse Läände, liigagi hästi olid veel meeles 1940. a vene okupatsiooniga kaasnenud õudused. Haapse rannas astub aga üks mees ülekoormatud paadist hoopis tagasi kuivale maale ning seab sammud Tallinna poole. Soomepoiss ning ühtlasi ka saksa mundris venelaste vastu võidelnud Ottomar Aus otsustab viimasel hetkel, et ei jäta oma armastatud tüdrukut Tallinnas saatuse hooleks. Mis aga edasi sai, kuidas juhtus, et Ottomar võttis endale kattevarjuks oma noorpõlvesõbra, Tehumardi lahingus langenud punaväelase Koit Kaugemäe identiteedi, kuidas edenes vale-Koidu elu okupeeritud Eestis vale nime all ning millist segadust inimsuhetes see nimevahetus endaga kaasa tõi, sellest ei tahaks küll lugejale rohkem ette ära rääkida.