Verlaine´i revolver

Kristjan Haljaku luule on pidevas dialoogis prantsuse sürrealismiga. Nii ka vastses luulekogus „Verlaine’i revolver“, kus Marseille’i ja Tallinna teed vaat et ristuvad. Haljaku luuletused on nagu pragunenud maal ning küsimuste küsimus on: kas lugeja peab pingutama, et kujutada maali ilma pragudeta või – vastupidi – uurima pragusid, sest need meenutavad tänavavõrgustikku?

*

marseille ei usu pisaraid temas on niigi
küllalt niiskust väljas lõõmab juuni
õhus lendavad usu pisarad oh
jumal seegi rõõm on määritud

varajasel ajal ajasin ma ringi sinitaeva
viimaseid rindu vabandust ridu read on
silmade rikutud ega saagi iial valmis
juttudeks ja väljas lõõmab juuni linnaplika