Elio Vittorini (1908–1966) on 20. sajandi itaalia kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid. Olles äärmiselt aktiivne ja sotsiaalse närviga kirjanik, jõudis ta oma 58 eluaasta jooksul jätta jälje nii kirjandusse, ajakirjandusse kui poliitikasse.
Vittorini olevat öelnud, et kirjanik kirjutab tegelikult vaid ühe raamatu. Ja tema raamat oli – vähemalt ta enda arvates – “Vestlus Sitsiilias". Ta alustas selle kirjutamist 1937. aastal; 1938–1939 avaldati romaan jaokaupa ajakirjas Letteratura.
Vittorini oli veendunud, et kirjanduse (ja kirjaniku) ülesanne on maailma interpreteerida, tõtt rääkida, hinnanguid anda, ja seda kõike kirjanduse käsutuses olevate allegooriliste ja sümbolistlike vahenditega. “Vestlus Sitsiilias" ongi just selline tähenduslike tegelaste ja allegooriliste dialoogide popurrii. 10 aastat pärast “Vestlus Sitsiilias" avaldamist kirjutas Vittorini, et selle romaani kirjutamise tingis vajadus tunda end sellena, kes ta tahtnuks olla, ja öelda asju, mille väljaütlemine fašistliku diktatuuri ajal, avalikkuse, kuninga ja duce ees oli riskantne. Seepärast on käesolevas romaanis kõik võimalikud ajaloolised konnotatsioonid teisendatud, mis omakorda toob kaasa lüürilise mõõtme, ning kordamine, sõna foneetilisele väärtusele rõhumine (ehtne luule klausel) loob üleva ja pühaliku, vihjeid täis õhustiku.
Vittorini stiilile iseloomulikud retoorilised kordused on kriitikuilt pälvinud nii kiitust kui ka laitust. Irooniaga pooleks on neid nimetatud peastpõrunu lalinaks ja lingvistiliseks küündimatuseks, samas on jälle imetletud nn vittorinilike korduste sugestiivsust, nende osatähtsust vaheteksti võimendamisel.
Ehk mõjutas lisaks sügavale huvile kinokunsti vastu Vittorini omanäolist keelekasutust ka inglise keelest tõlkimine. 1949. aastal ilmunud esimesele ingliskeelsele “Vestlus Sitsiilias" tõlkele kirjutas eessõna Ernest Hemingway, kes imetles Vittorini võimet “tuua endaga vihm, kui maa on kuiv ja just vihm on see, mida sa vajad".