Peamiselt seepärast, et olen inimene. Inimesena vajan ma eluspüsimiseks
toitu, räägitagu õhust ja armastusest kui palju tahes. See on füsioloogiline
fakt. Inimesena ma ühtlasi ka tahan toitu. See on emotsionaalne tõdemus.
Tõtt-öelda on toit mu peamine naudingute allikas. Kas õpime seda juba
imikueas, et toit on naudingute allikas ja ellujäämise võti? Tõenäoliselt
jah. Toit ja ema hellus on esimesed asjad, mida maailmalt saame. Karjume
toidu järele, sest see võimaldab meil tähelepanu saada. Tähelepanu, millega
paratamatult kaasneb ka soojus ja füüsiline puudutus, kui ema imetab.
Sest ema reaktsioon lapse karjumisele on esmajoones toidu pakkumine.
Mida muud üks alles ilmavalgust näinud kodanik ikka tahta võib? Kas ta
oskab üldse veel midagi muud ihaldada? Ema eeldab, et karje põhjuseks
on nälg, mis ajendatud ellujäämissoovist. Nii võiks öelda, et nutmine on
omamoodi eksistentsiaalne karje.
Toit on inimeste jaoks oluline teema, sest sööme üldjuhul mitu korda
päevas. Nii teadlikult kui ka teadvustamata. Paratamatult on see osa elust,
mis mõjutab väga mitut tasandit. Nende tasandite hulgast leiab näiteks
järgmised: stress, energia, sportlik sooritus, tuju, tervislik seisund. Kui toitumise
ja selle mõjuga oma heaolule ühel hetkel päriselt tegelema hakkad,
võid avastada, et oled varasemalt optimaalsest tasemest eemale triivinud.
Kui sedasorti tasakaalutust teadvustad, saad hakata toiduga paremat suhet
ehitama. Alles siis, kui kõik saab paika loksutatud, võid aru saada, kui
kaugel sa tõelisest ühendatusest viibisid.