Kolm eemalduvat kinga

Kogumik sisaldab lugusid kaduvikust, olevikust ja öeldamatust. Ridade tagant ja vahelt kumab iseäralikku looduslembust ning isegi unenäolisust nagu omandaksid taimed, maastikud, asjad ja olendid mingi teise mõõtme või tähenduse. Madisepäeva lahingust jääb meelde mitte ainult Lembitu jõhker tapmine vaid ka malevat saatev sõnnikuhais ja peeretused. Riia Toomkiriku orel mängib reekviemi, õrnus vaheldub brutaalsusega, kaugus lähedusega. Kann hapupiimaga lüüakse põrandale puruks, nuga torgatakse südamesse. Seksi on piisavalt, kepitakse nii Tallinnas kui Taškendis ja Hemingway jõuab Põltsamaale. Vähemalt ühe loo prototüübiks on skandaalne Kaur Kender. Teine võrgutava naistegelasega kulgeb paralleelselt ja osalt samaaegselt kadunud poeet Ott Arderi juubelisünnipäevaga. Episoodiliselt ilmub teisigi autori kaasaegseid. Minategelane kujutab lõpuks ette, et tema koolnukeha paigutatakse Tallinna Sõpruse puiestee praeguseks olematu Citymarketi müügisaali hiiglaslikku akvaariumisse, kus sellega koos hõljuvad õhumulliridade vahel õndsas teadmatuses täiesti elusad suured kopsakad mitmekilosed karpkalad. Aga see pole veel kõik. Sest pole unustatud ka traagilist armastust, mis kohati lausa kriibib südant. On siirdeid Juhan Liivini ja Beti Alverini, üksik viide puudutab isegi Jaapanit. Ja muidugi kolm eemalduvat kinga. Ja veel ja veel. Küsite: kas tasub lugeda? Igatahes!