Minu Reykjavik

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.