Maa elanikkond on viimase 100 aastaga neljakordistunud. Inimesed vajavad toitu, eluaset, ihkavad järjest paremat elujärge, tarbides selleks järjest rohkem loodusressursse, saastades keskkonda ja vähendades teistele liikidele sobivaid elupaiku. Muutused on nii ulatuslikud, et oleme ökoloogide hoiatuste kohaselt tekitamas kuuendat liikide massilise väljasuremise ajastut Maa ajaloos.
Bioloog Chris D. Thomase uuringud maailma erinevates piirkondades kirjeldavad inimtegevuse negatiivse mõju kõrval üllatuslikult palju ka positiivseid suundumusi, näidates, et palju liigid tulevad vaatamata kliima soojenemisele ja maastike ümberkujundamisele inimeste poolt väga hästi toime.
Osa leviala laiendavatest liikidest on inimene ise kas teadlikult või enese teadmata uutele aladele sisse toonud.
Tihti paljunevad võõrliigid jõudsalt ja me
püüame oma ökosüsteeme nendest vabastada, kaitsta
põlisliike ja nendele sobivaid elupaiku. Thomas kutsub üles arutlema looduskaitse põhimõtete üle, mõtlema, kas looduses asetleidvate muutustega on alati mõtet võidelda, teades, et elusloodus on väga dünaamiline süsteem, kus mineviku säilitamine võib olla erakordselt keeruline ning pikas perspektiivis võimatu või mõttetu. On ju näiteks meilgi osa liigirikkaid maastikke kujunenud läbi inimtegevuse ja kui see inimtegevus enam sellisel kujul ei jätku, on nende maastike säilitamine jõukohane ainult vähestel aladel.
Kas on võimalik üheaegselt kaitsta
põlisloodust, kus see on mõistlik ja teostatav ning tolereerida ja lasta areneda teistel, uutel ja samuti liigirikastel ökosüsteemidel, mis on vastupidavad muutustele? Kas oskame neid otsuseid mõistlikult teha? Kas oskame olla paindlikud ja oskame näha kliimamuutustes uueneva elustiku tulevasi tuumikuid?Thomase haaravalt kirjutatud emotsionaalne ja intrigeeriv raamat paneb meid sügavamalt mõtlema, milline oleks praegu maailm olnud ilma inimeseta ja milline võiks olla tulevik.Thomas on kindel, et liigirikkus maakeral säilib tänu eluslooduse kohanemisele ja uute liikide tekkele nii praegu kui ka tulevikus. See on võimalik, aga inimene peab mõistma oma vastutust ja elama planeedi piiridega arvestades. On õige aeg küsida, kellele see maailm jääb, kas aastatuhandete pärast onedukate liikide hulgas endiselt ka inimene?
Professor Ülle Jaakma
Eesti Maaülikooli rektor