See on lugu väga tavalistest inimestest. Niisuguseid kohtame iga päev, aga ei pane eriti tähele, sest nad on liiga tavalised. Kas ikka on? Mu tegelaste elus on olnud kannatusi ja kahetsusi, suurt kurbust ja suurt armastust. See viimane on väga tähtis. Kallid inimesed lähevad ära, aga armastus jääb. Lisan lõigu raamatust, see on ühe keskse tegelase mõtteuit. "Igaüks elab isemoodi. Nii peabki... Läks aega, läks kahetsusväärselt palju aega, enne kui taipasin, et armastus ongi igaühel isesugune, selles asjas ei saa keegi kellegi teise pealt mõõtu võtta, on mõttetu otsida eeskujusid raamatutest, filmidest või teiste inimeste eludest. Igaüks peab oma armastuse ise üles ehitama, see on südameasi." Endalgi imelik, aga mul ei hakanud oma välja mõeldud tegelaste seltsis hetkekski igav. Loodan, et ka lugejal ei hakka.