Merle Karusoo: See algas möödunud sajandil 1989. aastal. Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond mängis Eesti Draamateatri väikeses saalis lavastust “Aruanne”. Loeti Siberisse küüditatud naise päevikut ja lauldi laule tema laulikust. Tegelesime elulugude kogumisega, see oli tollal Pirgu mõisas me põhitöö. Etenduse lõpus tuli meie juurde minust tosinkond aastat vanem mees ja hakkas midagi nii ärevalt ja paljusõnaliselt nõudma, et me ei saanud aru, mida ta tahab. Jüri Lehtrand. Ta äreva kõne sisu oli, et me peame saama tuttavaks 1941. aastal küüditatud Virumaa lastega, kelle isad surid laagrites, emad Siberis nälga ja kes kasvasid üles Aipolovo lastekodus. Me peame nende lood kirja panema. Me peame nemad ka lavale panema. Aipolovo lapsed. Nii ma neid nimetan tänini, kuigi selles saatuskaaslaste kogukonnas oli lapsi ka Toguri väikelastekodust ja teisi ellujäänuid Vasjugani jõe äärsetest näljaküladest. Me tegime kümneid intervjuusid nende üleöö südame külge kasvanud inimestega, käisime kokkutulekutel, kopeerisime päevikuid, pabereid ja pilte, aga lavastust ei sündinud. Kümmekond aastat tagasi oli ETV-l plaanis teha Siberisse küüditatud Virumaa lastest seriaal. Tehti dokfilm „Mälestuste jõel” (2011) meie võttegrupi käigust Vasjugani äärsetele haudadele. Tänavu möödus sellest päevast 80 aastat. Enamik neist lastest on lahkunud. Nad ootasid oma lugusid. Nad ei saa neid lugeda. Nende hauad on laiali mitte ainult Eestimaal. Nende vanemad ja õed-vennad on koos Maarjamäe memoriaaltahvlitel.