Larissa Orehhova on tänapäeva udmurdi — ja vahest kogu soome-ugri — noores luules üks kõige järjekindlamaid luule-uuendajaid nii vormilt kui sisult. Ta tundliku, sageli tulevikuhirmudest kantud mõtteluule haare ulatub antiikmütoloogiast igapäevaelu haprate ajedeni. Tema kujund on julge ja sageli impressionistlik kuni selleni, et luuletundlik lugeja peab tema luuletuste ootamatud käigud ise üheks meeleoluliseks tervikuks kokku siduma. Sageli sünnivad tema eksperimendid ja mõtterännakud üsnagi olmelistest pildikestest, samas võib ta kanduda kaugele aegade ja avaruste taha.